“Olen alati saledake olnud, küllap pean selle eest tänama geene, kuna ka minu kolm õde on samasugused. Olin hilisema arenguga tütar­laps, teismelisena vaatasin teisi ning tahtsin ka juba naine ja veidi kurvikam olla. 14aastasena mängisime sõbran­naga salaja Barbie­dega – olin üpris kaua laps. 15–16aastasena käis lõpuks klõps ära ja hakkasin kehaliselt natuke rohkem arenema.

Nagu pea iga teismeline, põdesin ka mina enda juures päris mitmeid asju, näiteks puseriti hambaid – rääkisin ja naersin neid püüdlikult peites. Täisealisena panin breketid ning kuigi laval olla ja naeratada oli toona üsna keeruline, olen selle otsusega väga rahul. Ei kujuta ette, et peaksin kinnise suuga naera­tama – suur naeratus on tähtis osa minust.

Ka juuksed polnud mu parimad sõbrad. Kuna need on nii paksud, siis oli perioode, mil kandsin neid ainult kinni. Nüüd olen nendega rahul ja katsetan vahel erinevaid variante. Hiljuti otsustasin endalegi ootamatult juuksed kaelani maha lõigata.

Teismelisena algasid mul nägemisprobleemid, nimelt kannan prille ja tihti läätsesid. Olen aastaid mõelnud, et tahaksin minna silma­operatsioonile. Lõpuks võtsin julguse kokku ja otsustasin seda tänavu teha. Eks mingid ohud ikka on, väike hirm käib kohati läbi, et võin olla see üks miljonist, kelle operatsioon teisiti kulgeb. Aga kõik kaalub üles tulevane mugavus, et ei pea kogu aeg läätsi kandma – ja laval ei tunne ma end prillidega mugavalt. Tervis on mul olnud alati üsna hea. Esimest korda lumelauaga sõites murdsin randmeluu, ent kui sünnitused välja jätta, on see olnud mu esimene ja viimane kord haiglas olla.

Kehalises plaanis olid muidugi tähelepanu­väärseimaks šokiks rasedused. Esimesega (poeg Simeon sündis 2013. aastal – toim) ma ei võtnudki väga palju juurde, aga teisega (tütar Helinsündis aastal 2016) tundsin, et olen täiesti paistes, ja kõht paistis juba alguses välja. Tüdruk võttis ära välimuse ja tuju, alguses oli halb olla ning kõik oli täitsa teistmoodi kui esimese rasedusega. Huvitav on see, et mu elu parim vorm tuli pärast tütre sündi ehk tänu talle võisin kogeda kaht äärmust oma kehas. Kui imetamine möödas, said aga söödud saiakestest jälle voldi­kesed kõhul. Ma ei lase selle pärast pead norgu, tean, et see on kättevõtmise asi, aga kuni keha just ei karju, pole ma trenni prioriteediks muutnud. Mu pulss läheb kergesti kiireks, olen trenni tehes näost tumepunane, veri ringleb tohutu hooga ja tunnen, et ei pea suurele füüsilisele koormusele väga hästi vastu. Raseduse ajal ei saanud üldse treenida, väga kergesti hakkas paha.