Mõni aasta tagasi võttis Britta aja maha, et kaks kuud üksi reisida. “Olin tükk aega töötanud isegi nädala­vahetustel (lisaks turundustööle Kaubamajas ka moe­toimetamine ajakirjas ja stilistiamet), aga siis otsustasin minna Austraaliasse ja Indoneesiasse. Tagasi jõudes oli pilk selgem ja otsus osta endale korter tehtud,” meenutab ta.
Naise eelmine stuudiokorter oli soetatud emaga kahasse ning asus Magasini tänaval vanas haiglas. “Teadsin, et kõrged laed ja suured aknad on prioriteet. Neid leiab aga pigem just vanadest hoonetest, mis pole elumajadeks ehitatud.” Astudes korterisse, milles see-ongi-minu-uus-kodu-tunnet küll ei tekkinud, õnnestus Brittal siiski arendajalt välja pinnida, et sama ettevõte on just ära ostnud 1940ndatel ohvitseride majaks ehitatud endise politseimaja Erika tänaval. Nii oli Britta üks esimesi, kes seal korteri broneeris – lausa kaks aastat enne valmimist. “Teadsin, et kui kõrged laed ja suured aknad on olemas, saab teha kõike.”
Toona oli kant, mis pole enam Kalamaja, aga päris Kopli ka mitte, n-ö kõigest üsna kaugel. Vahepealse ajaga on rajoon ellu ärganud, kõrval on suur Arsenali keskus koos poodide ja restoranidega ning värskelt arendatud hinnalised kortermajad.
Suures majas valis Britta korteri, kus ei oleks hommiku­päikest, aga hästi palju valgust. “Hoone teine tiib on üsna hämar, minul on päeval helevalge ja ilusat õhtupäikest ka,” selgitab Britta.