Teiste aitamine on minu elu kutse

Kairit Vagane-Tuisk sattus Eluliini vabatahtlikuks 20 aastat tagasi, kohe pärast ülikooli lõpetamist. “Eluliini koolitus jäi mulle silma, kui olin ise suhte­kriisis, millega mul oli raske emotsionaalselt toime tulla. Tundsin, et vajan selle lahen­damiseks kõrvalist abi,” räägib Kairit. “Mõtlesin, et võib-olla saan koolituselt mõtteid, mis aitaksid mul oma tunnetega paremini hakkama saada.” Kohapeal aga selgus, et Kairit ise sobiks väga hästi nõustajaks, seega julgustati teda ametit proovima.

“Tahtsin ennast proovile panna; teada saada, kas tulen toime. Soov aidata ja armastus inimeste vastu laiemalt oli mu sees juba varem olemas. Arvan, et see tuleneb minu usust Jumalasse: ma ei taha elada ainult endale, vaid tunnen, et mu ülesanne siin elus on ka teisi aidata.” Just seetõttu läks ta ka ülikoolis sotsiaaltööd õppima. “Paraku kujunes elu plaanitust teistsuguseks ja ma ei ole sotsiaaltöö erialal palju töötanud. Eluliini vaba­tahtlikuna aga saan mingis mõttes hoida sidet õpituga.” Kairit on üle 18 aasta olnud väikeettevõtja jae- ja hulgi­kaubanduses. Kuigi see on olnud põnev ja arendav aeg, on ta tihtipeale tabanud end mõttelt, et tahaks kunagi rohkem inimestega töötada ja teha seda, mida ta õppinud on. Samm selleks on ka astutud: hiljuti lõpetas Kairit kunstiteraapia magistriõppe. “Eluliinis telefoni teel inimesi nõustades mõtlesin, kas ma saaksin sellega hakkama ka siis, kui näeksin neid inimesi silmast silma. See mõte oli üheks ajendiks, miks ma kunstiteraapiat õppima läksin,” selgitab ta.

Tunneb teiste valu

“Esimesed kõned Eluliinis olid suitsiidsed ja mulle väga rasked,” meenutab Kairit vabatahtliku töö algusaegu. “Sain kõne ühelt noorelt mehelt, kes helistas veel õhtul tagasi ja ütles, et ta siiski ei lõpeta oma elu – ta oli leidnud niidiotsa ja sellest piisas. Suur kergendus oli saada sellist tagasisidet.” Kairit räägib, et mõistis, kui tähtis on õhtune telefonivalve: “Kriisis inimestel on võimalus meile helistada, enne kui nad otsustavad… Kui keegi poleks tol õhtul telefoni vastu võtnud, oleks see noormees oma emotsiooni ja lõpliku otsusega nii üksi olnud, et võib-olla ta olekski kõik lõpetanud. Ma arvan, et sellised hetked, kus olen olnud kohal ja saanud säästa kedagi surmavalust, ongi mind nii kaua Eluliinis hoidnud.”

Mõnda lugu on raskem kuulata kui teist. “Vahel tulevad endal ka pisarad silma. Tajun teise inimese valu kuidagi nii lähedalt, aga proovin siiski kainet meelt hoida, sest kui me koos nuta­me, ei saa ma teda aidata.” Ärevust, mis algusaegadel telefonile vastates oli, Kairitil enam pole – ta on saanud aastate jooksul palju karas­tavaid kogemusi. “Muidugi on ka olukordi, kus sa ei saagi midagi teha, ja pead seda endale tunnistama, kuigi see on valus.”