Kui mulle pakuti teha eksperimenti, mille jooksul loobuksin nädalaks­-kaheks töövälisel ajal kõigist ekraanidest, olin alguses pisut ehmunud. Kuidas see üldse võimalik peaks olema?

Kuna minu töö naisteportaali Naistekas peatoimetajana nõuab ekraanide ees viibimist ehk lugude kirjutamist, toime­tamist ja ülesriputamist ning tegevusi sotsiaalmeedias, siis täiesti ekraanivaba see nädal mul ei olnud, sest puhkust ma võtta ei saanud, ja nii pidime piirduma eksperi­menti tehes mu vaba ajaga. Samas, eba­vajalikeks nutitegevusteks kasu­tangi ju töövälist aega, sest tööpäeva ajal lihtsalt ei ole aega ega viitsimist Instagramis skrollida või blogipostitusi lugeda.

Minu nuti­harjumustest

Selleks, et üldse saaksin rääkida, mis minu jaoks eksperimenti tehes muutus, pean paratamatult tooma päevavalgele ka oma kõige suuremad nutiharjumused ehk selle, mida ma ekraanide ees teen ja kuidas aega kulutan. Kuigi ma ise tahaksin öelda, et minu kõige halvem harjumus on Instagramis piltide ja videote vaatamine ning inspiratsiooni kogumine, siis mu lähedased teavad väga hästi, et minu kõige suurem pahe on Asose mobiili­rakendus, kus ma pidevalt “poodlemas” käin. Ja kõige piinlikum on see, et enamasti ma isegi ei osta sealt midagi, aga mulle meeldib vaadata uusi riideid, kingi ja kotte ning mõelda, et need võiksid kuuluda ka minu garderoobi.

Veel üks halb harjumus on see, et ma kontrollin olenemata päevast ja kellaajast iga tunni jooksul vähemalt korra oma e-postkasti ja käin vaatamas, kuidas portaali lugudel läheb, ning seda kas või laupäeva õhtul, kui tegelikult peaksin hoopis puhkama või sõpradega aega veetma. Tegemist on kindlasti harjumusega, mis põhjustab ärevushäireid ja mu kolleegi sõnul lõpeb ühel hetkel räige läbipõlemisega.

Kuna mu vanaisal oli mitu arvutit ajal, mil enamikus kodudes neid veel ei olnud, ma jagasin vanema vennaga arvutit juba päris varasest kooli­põlvest saati ning sain endale põhikooli lõpu­kingituseks päris oma süle­arvuti, siis ma isegi ei mäleta aega, mil oleksin oma elu ekraanivabalt elanud. Ja ka televiisor on ju meid endasse imev ekraan, mida me vahel nagu zombid passima jääme. Nüüd oli mul aga võimalik nädalaks neist asjadest peaaegu loobuda.